Lastekaitse lähtekohaks on alati lapse huvid. See tähendab, et kõigi last puudutavate otsuste puhul peavad töötajad hindama, milline on just selle lapse seisukohalt parim lahendus konkreetses olukorras. Seaduses on loetelu asjaoludest, millele lastekaitsetöötaja peab tähelepanu pöörama, kui ta hindab, kas tegutsetakse lapse huvides. Tuleb mõelda näiteks sellele, kuidas erinevad lahendused tagavad, et lapsel säiliks lähedased suhted tema jaoks oluliste inimestega või kuidas toetatakse lapse keelelist, kultuurilist ja religioosset tausta.

Lapse parima huvi määratlemine võib olla raske, sest eri inimestel on väga erinevad arusaamad sellest, mis oleks lapsele hea. Lapse huvid ei tähenda tingimata seda, et otsused ja lahendused oleksid alati sellised, nagu laps ise või tema vanemad soovivad. Lapse arvamus on lapse huvide kaalumisel tähtis, kuid lapse arvamus ja tema huvid ei ole tingimata üks ja sama asi. Lastekaitsetöötaja hindab lapse huve vastavalt seadusele, seega vahel peavad lastekaitsetöötajad tegema otsuseid, mille suhtes vanemad või laps on eri arvamusel.