Vanemad on mures oma laste pärast

Pere oli pidanud lühikese aja jooksul isa töö tõttu kaks korda ümber kolima. Isa töötas vahetustes ja oli palju kodust ära. Kolimise tõttu pidi 15-aastane poeg lõpetama oma jalgpalliharrastuse tuttavas meeskonnas. Poiss hakkas suitsetama ja tarbima nädalalõppudel alkoholi. Ta oli vaikne poiss ega rääkinud oma asjadest vanematele. Noorim poeg oli 6-aastane ja emaga kodus. Ta oli ülekaaluline ega tahtnud eriti uusi asju õppida. Ta pidas end teistest halvemaks ning ei tahtnud isegi jalgrattasõitu harjutada.

Keskmine poeg oli 11-aastane. Kooliskäimine ei edenenud. Poiss ei suutnud keskenduda ja tal oli õppimisega raskusi. Mujale kolimine ja kooli vahetamine ainult süvendasid probleeme. Koolist võeti ühendust, kui poiss oli seal taas kakelnud. Vanemaid kutsuti vestlusele õpetaja ja kooli kuraatoriga. Õpetaja ja kuraator soovitasid poisi saata uuringutele. Ema väitis, et tema teab kõige paremini, mida ta poeg vajab. Talle kinnitati, et sellest ei piisa, kuna ema ei ole ju kogu aeg koos lapsega. Lõpuks vanemad nõustusid sellega, et poiss saadetakse haiglasse uuringutele.

Probleemidele leiti seletus

Uuringutel selguski, et poisil on üsna sageli esinev kesknärvisüsteemi arenguhäire, mida nimetatakse Aspergeri sündroomiks. See oligi põhjus, miks laps tundus olevat teistsugune. Arenguhäire tõttu oli tal raske suhelda teiste lastega ning tihtipeale tekkis väärarusaamu ja tülisid. Kui poiss ei osanud väljendada end raskes olukorras muul viisil, siis ta lõi. Vanematele selgitati, et sellele haigusele ei ole otseselt ravi, vaid poiss vajab  palju juhendamist. Ta peab õppima tulema toime iseseisvalt ja väljendama end ilma vägivallata. Haiglas öeldi, et poisil oleks hea elada mõnda aega niisuguses asenduskodus, kus osatakse just selliseid lapsi toetada.

Vanemad möönsid, et haiglas käimine oli olnud kasulik: see pakkus kergendust, kuna raske probleem oli saanud nüüd nime. Nad ei saanud siiski aru, miks peaks nende 11-aastane laps  elama kodust eemal, kuid nad nõustusid  asja arutama lastekaitseametnikega.

Lastekaitse abi tekitab hirmu

Lastekaitse sotsiaaltöötaja leppis vanematega kokku, et ta tuleb asja arutama nende koju. Sel päeval oli isa tööl ja ema ei julgenud ust avada. Ta mäletas oma endiselt kodumaalt, et kui lastekaitse sekkus, siis vanemad ei saanud enam oma laste saatuse üle ise otsustada. Järgmisel päeval helistas sotsiaaltöötaja ja küsis, kas ema ei olnud kokkulepitud ajal kodus. Ema aga vastas , et ta ei vaja mingit abi ja pani toru hargile. Ema ei võtnud enam mitme päeva jooksul telefoni vastu. Mõne aja pärast kohtus ema oma sõbraga, kes selgitas, et kohtumine lastekaitse esindajaga tähendab arutelu. Ta soovitas emal pakutav abi vastu võtta.

Ema kutsuti sotsiaalosakonda,  kuid ei võtnud poega arutelule kaasa. Vaatamata sellele vestlus  toimus ning selle eesmärk oli selgitada välja pere olukord. Oli vaja veel teistki kohtumist, kuni ema jäi uskuma, et last ei võeta vastu tema tahtmist ära kui laps ei ole otseses ohus. Ema tunnistas, et tema jõud oli juba lõpukorral. Ta rõõmustas, kui lastekaitse sotsiaaltöötaja tundis huvi kogu pere olukorra vastu ning arutas võimalusi aidata ka kaht ülejäänud poega. Ema kuulis samuti, et ta võiks taotleda toetatud puhkust kogu perele.

Lastekaitse abistab kogu peret

Sotsiaaltöötajaga lepiti kokku, et poissi ei paigutata kodust väljapoole, vaid teada toetatakse kodus. Peretöötaja hakkas regulaarselt kodu külastama ning aitas emal poega tõhusamalt juhendada. Poiss jätkas eriõppes  ning vähehaaval hakkas tal koolis paremini minema. Ta õppis teiste lastega paremini toime tulema.

Sotsiaalosakond maksis vanima poja uue jalgpalliklubi liikmemaksu. Noorim poeg hakkas käima eelkoolis. Paari kuu möödudes rääkis poiss, et ta tahaks õppida jalgrattaga sõitma, et saaks minna oma eelkoolikaaslastega rattamatkale. Vanemad tundsid kergendust, et kõik pojad võivad olla kodus ning probleemidele leiti lahendused, enne kui need jõudsid liialt süveneda. Nad otsustasid esitada puhkusetaotluse, et ka vanematel jääks teineteisele aega.